6. märtsil 2023. aastal valis 11 liikmeline žürii Ed.Vilde kirjandusauhinna saajaks Anu Raua raamatu “Kuue ruuduga aken”
Lääne-Virumaa raamatukoguhoidjate lugemisblogis kirjutab Reet
Kuus aknaruutu. Alumised igas pikkuses inimesele parajad välja kaeda ja ülemisest värsket luhvti hingamiseks kambrisse päästa. Aken – tubane pilgupüüdja. Miski lausa sunnib valgust vaatama, märkama inimesi ja ilmaelu ümberringi. Aina vaata ja imesta. Silm on ilma kuningas.
Kuus aknaruutu. Alumised igas pikkuses inimesele parajad välja kaeda ja ülemisest värsket luhvti hingamiseks kambrisse päästa. Aken – tubane pilgupüüdja. Miski lausa sunnib valgust vaatama, märkama inimesi ja ilmaelu ümberringi. Aina vaata ja imesta. Silm on ilma kuningas.
Raamatu esimesel pildil kiikab Anu ise koduaknast välja, viimasel lehel on kuus ruutu juba vaibaks kootud. Nii sünnib Anu Raua puhul ikka.
Akna kuus ruutu on kirjutajale mälestuskildude ja vääris hetkede kogumikku koondamisel justkui lõimelõngadeks. Iga ruut ühendab olulist ja mõtteväärilist: kodutuled lapsepõlvepiltides, õpilane ja õpetaja olemisest ning elult eneselt saadud õppetundidest, kindakiiksust ja mustrite salasõnumitest, lihtsast inimlikust armastusest, värvikatest elukildudest ning lõpuks laste siirusest, naksakusest ja taskutarkusest. Ruudujutte saadavad motiivid Anu Raua vaibavaramust, lisaks veel vaibalugude saatesõnad.
Kunstniku sõnade palett on toonide ja varjundite poolest tõesti lõputult rikas ja mõttejooks ehe ning nõtke. Lugejasse valgub eriline rahu, lihtsuseigatsus ning loodusesse ning tema rütmi ära mahtumise loomulikkuse tajumine. Eluterve praktilisusele toetuv eesti naise tugevus.
Mustrikeel ja kirjakõne on Anu Raua salaoskused. Tema kutsub meid otsima ja leidma uduhalli, lambamusta, villavalget, aurukarva, pääsukese värvi, sibulakoorekollast või madarapunast.
Küüsiline kiri, lapiline kiri, sooniline kiri, kärbsekiri, vesikilgikiri, läätseleeme kiri, karukäpa- ja maasikaõie kiri, lambasilmakiri, saehambakiri – kõik on kindakirjalise kodusoojuse kaitsjad ja hoidjad. Oleme selle lihtsalt ära unustanud ja on nii hea, et meil on selline Anu Raud, kes on pärandi kestmise enda kanda võtnud. Tema sõnul aitavad mustrid maailma korrastada.
Talletatud elutarkus aitab ohu hõngulise oleviku ning asjadest ummistunud maailmaga hakkama saada.
“Asju tuleb hoida, armsad asjad lõpuni kanda, nõeluda ja paigata, et mitte saada vahelüliks kaubamaja ja prügimäe vahel. Hingetuid rämpsasju on liiga palju meie ümber. See laieneb ka inimsuhetele – tüdinetakse ka üksteisest, ei osata suhteid paigata.”
Südameasjadest rääkides jääb autor kargeks ja paotab meile õige pisut oma hinge salasoppe.
Tänulikkus, helgus, hellus iseloomustavad Anu Raua maailma.
“Et mu põlemisest keegi veidi sooja saaks, “ poetab autor oma pühendumist põhjendades.
“Kuue ruuduga aken” on suurepärane aastalõpuraamat, et me taipaks ka oma elumustrid üle vaadata, oma võlumärgid ära tunda ning nende toel uuele vastu sammuda.